Suur osa klassikalise kitarri interpretatsioonist on seosetu, karakterivaba mula. Iseasi, kuivõrd mul õnnestub oma mõtteid kunagi teoks teha, kuid üldjoontes võib sihtideks võtta järgmisi ideid:
- Teravad punkteeringud. Siin ei ole piiri ees. Savalli teravus on muljet avaldav. Selles on jõudu ja karakterit
- Lühikesed noodid. Staccato. Isegi laulvates ballaadides ei pea kogu aeg pidevat liini joristama. Paar teravamat strihhi teevad asjale ainult head.
- Konkreetsed rõhud. Rõhk annab kõnele mõtte. Lausest tuuakse välja rõhuline sõna. Klassikalise kitarriga aga tehakse tihti nii nagu mõni halb poliitik - toodetakse ühtlast ja seosetut loba.
- Dünaamiline sügavus. Kitarri unikaalne omadus on ülivaiksete nootide tekitamine. Miskipärast on seda väga vähe kuulda olnud. Saatehääli annab alati maha keerata ja üldiselt ei tee see halba.
